Nii ta siis on... sa broneerid lennupiletid suvalisele kuupäevale kauges tulevikus ja unustad selle kõik.
Kuniks ühel ilusal hetkel on see aeg käes ja sa istud võõra linna võõras metroos ja sinu ümber ajavad omi asju täiesti juhuslikud inimsed.
Pärast lennureisile eelnevat öösel ülevalolemist ( et lubatud asjad enne reisi ikka lõpuks tehtud saaks) ja 4 + 0.5 + 8 tunnist reisi ennast oli tegelikult päris hea meel, et Tanel oli mulle kogu vajaliku info välja vaadanud, et kuidas New Yorgist saab võimalikult lihtsalt Washington DC-sse liikuda.
Metrooga oli asi suhtleliselt lihtne. Üks entusiastlik härrasmees selgitas automaadi juurest, et ma pean ostma 7.50 maksva magnetribaga pileti - et tasuda oma juba teostatud sõidu eest õhu-raudteel lennujaamast metroojaama ja pääseda sisse NYC mutimetroo rägastikku.
Pika metrooreisi käigus üritasin seinakaardil selgust saada nummerdatud tänavate ja avenüüde süsteemi - ega see päris lõpuni selgeks ei saanudki, aga ma sain aru, et süsteem on olemas ja ma pean 8nda avenüü ja 42nda tänava nurgal maha astuma rongist ja busside väljumise koha üles otsima.
Jõudsin veel korral mõelda, et mitmendal tänaval juhtus see jõuluime, millest meile filmi pea igal jõuluajal näidatakse. Usun, et see oli 34. tänav.
Ma arvan, et ma olen nüüd Manhattanil ära käinud, aga päriselt ma väga maapeale ei jõudnudki, sest metroopeatus ja bussijaam asusid samas hoones ja ma tormasin kohe bussipileti kohta uurima, sest sellel õhtul enam väga palju busse Washingtoni suunas ei läinud.
Mul vedas, sain kohe pileti bussile, mis väljus 10 minuti pärast.
Oma seljakoti ( see meeletu pagas, mille kohta tolliametnik oli küsinud, et kas mu pagasit ei olegi?) viskasin ma bussi kõhu all olevasse pagasiruumi ja seadsin ennast mugavalt sisse.
Mustanahaline härrasmees Steven, kes oli täna bussi roolis, andis meile meeleoluka ülevaata sellest, mis meid järgneva 3 tunni jooksul ees ootab. Bussis olid iga pingi juures pistikud, et saaksid oma nutifoni/arvutit laadida ja õhus levis internet (vähemalt siis kui me keldrist välja olime sõitnud).
Üle õla vaadates võis bussiaknast märgata filmidest tuttavate hoonete siluette - Empire State Building jt.
Bussireis oli nagu bussireis ikka. Ainus asi, mida võis märgata, et maanteel kasutas politsei hästi aktiivselt vilkureid - siin ja seal oli mõni auto kinni peetud - ehk uilgamist oli keskmise eurooplase joaks keskmiset rohkem maanteel.
0 comments:
Post a Comment